laupäev, 12. mai 2018

Madeira



Käisin Madeiral. Ilus oli. Soe ja rahulik. Õhtul säbrutasid tänavavalgustuse lambid rulluvatel ookeanilainetel ja õhku täitis vaikne sahin. Koduteel eksisin natuke ära. Kohver läks kaduma ja siis kadusid ka kingad ära, nii et pidin paljajalu kõndima. Aga ikkagi koju jõudsin. Kodus jäin mõtlema, et kuidas on see võimalik et ma lennukiga lendamist ei mäleta. See pole ju midagi taolist mida võiks niisama lihtsalt unustada. Ja nii kaugele reisile ilma lennukita kohe kuidagi ei saa. Tükk aega mõtlesin, kuni taipasin. Olin seda kõike ju unes näinud. Siis ärkasin üles.

laupäev, 14. aprill 2018

Teooriast praktikasse



Kümme kilo!! Kuhu nad selle küll panid. Ise sellised väikesed linnukesed. Ei saa aga ometi nüüd lume ajal asja pooleli jäta. Ostsin seemneid juurde.



Eile nägin kuidas kuldnokk mullast vihmaussi välja tiris ja alla kugistas. Niiet seisan siin tühja söögimaja ees kukalt kratsides ja püüan aru saada kas panna veel seemneid või mitte. Kindlasti nad sööksid neid. Kuid nii jääbki neil harjumus siit oma kõht täis saada, iseseisvalt hakkama saamisele nad ei mõtle.  Võibolla on just praegu õige moment nad nii öelda vabaks lasta.


kolmapäev, 11. aprill 2018

Anna ta vabaks

"Kui kedagi armastad, anna ta vabaks"

Olen seda lauset om elus mitu korda kuulnud, kuid pole lõpuni mõistnud. Tunnen et nüüd olen.
Kui armastusest midagi tahad, siis ka saad. Ja nagu tahtmise ja saamisega ikka on, siis ei saa sa seda mida tahad, vaid sullekuuluva.
Niiet kui armastuses tahad, saad just selle universaalse valemi järgi mille järgi saavad kokku kõik kokkukuuluvad. Nagu saavad kokku pluss ja miinus, millest sündiva energiata pole võimalik millelgi elaval eksisteerida. Nagu maa magnetvälja poolused milleta päike ei tooks Maale elu, vaid surma. Nagu keemiline valentsus milleta ei püsiks koos maailm. Nagu aeg ja ruum, milleta poleks mustreid.
Niiet kui armastuses tahad, saad enda vastandi. Kuid te ei saa kunagi kokku. Ta on ju teisel pool.
Niiet.
Kui kedagi armastad, anna ta vabaks.

neljapäev, 5. aprill 2018

Ekstsentrik

 
   
                       

   See on eksentriklihvija  AEG EX150E. Kui selle kunagi ostsin, oli see üks parimatest. Saab lihvida nii suure kui väiksema eksentrikuga, mis lihtsamalt öeldes tähendab et saab lihvida suure tootlikusega ja robustsemalt, ja saab teha ka täpsemat peenlihvimist. Selline mitmekülgsus aga tähendab keerulisust  ja tundlikust halvale kohtlemisele. Nii ka mina tegin alguses oskamatusest mõningaid suhtlemisvigu, mille tulemusena masin hakkas logisema. Püüdsin teda ikka parandada kohast kus arvasin viga olevat, kuid tulutult. Võtsin teda ikka päris mitu korda lahti, pingutasin logisevat kohta, aga paremaks asi ei läinud. Siis ükskord demonteerisin ta üsna algosadeks, tegin endale selgeks kus istud kus lõtkud, parandasin parandamist vajavaid kohti ja arvasin et nüüd peaks küll korras olema. Lihvima hakates aga oli login ikka sees. Olin üsna löödud. Ju ma siis ikka ei olnud kõigest aru saanud. Ja siis jooksis üks kuullaager ka veel kinni. Kuna raha uue masina ostmiseks ei olnud, ei jäänd muud kui tuli jälle parandama hakata. Parandamise käigus aga lõhkusin kuullaagri pesa ära. Mitte päris tükkideks, vaid üks killuke tuli serva pealt ära. Kas masin ka ilma selle tükita koos püsib, oli nüüd juba võimalikuse piiril. Kuna raha ikka polnud ja ilma masinata poleks seda ka tulnud, liimisin lahti tulnud tüki tagasi.




Mehaaniku sisetunne aga ütles et selle sinna kinni jäämine on ülimalt kahtlane. Masinat uuesti kokku pannes jäin ühe detaili juures millegipärast pikemalt mõtlema. See võis oma kohale sobida kahel erineval viisil ja mina olin markeriga ühe, kui õige, ära märkinud. Mõtlesin ja mõõtsin, ning jõudsin tulemuseni et tegelikult peaks olema hoopis vastupidi. Mis siis ikka, panin nii kokku, ja masin töötas nagu siidi.  Ei mingit loginat. Ah selles oli siis asi. Ise ma olin ühe pisi- pisikese asja valepidi teinud. Kui olin enda siunamise lõpetanud, hakkasin rõõmustama. No et ei pea raha uue masina jaoks kulutama, ja eeee.. vana masin oli ju ka kuidagi armsaks saanud. Rõõmustasin ja lihvisin, kuni umbes minuti pärast liimitud tükk klõbinal minema lendas. Oh sa saadanas. Masin küll imekombel laiali ei lagunenud, püsis ikka koos. Mehaaniku sisetunne aga ütleb et ega ta sellises seisus kaua vastu ei pea. Püüdsin katkist detaili kuskilt osta, kuid eraldi seda ei müüdud, ainult koos suurema sõlmega. See aga oleks juba niipalju maksnud et targem oleks siis juba terve uus masin osta. Nüüd lihvin selle katkise masinaga ülima ettevaatlikusega ja kuulatan südamevärinal ega äkki ei kosta kurjakuulutav raks.
Ah et miks ma mingist masinast sellise pika jutu olen kirjutanud. No vaata. Kuna enamus minu ajast möödub töös, ja töötan üksi. Siis on nii et need tööriistad on minu põhilised kaaslased. Kui mõni neist otsa saab, on see lausa emotsionaalselt kurb.



Eile sattusin tööriistaparandusse ja uurisin ega neil kuskil mingit sarnast detaili ei leidu. Asjamees tuhlas natuke oma kastides ja leidiski. Mite küll päris sama, kuid annab kohandada. Küsisin mis maksab. Vend ütles, ah võta niisama. Oooo, sellist asja just tihti ei juhtu. Et mis ... Noo tegelikult olen viimasel ajal märganud mingit justkui aupaklikust minu isiku suhtes. Eriti igat masti teenindusasutustes. Nagu isegi veidi veider. Ei tea kas on asi teeninduskultuuris, või minu välimuses. No et hallpead austa, kulupead kummarda, valge habemega mehele anna tasuta see mida ta küsib. Igatahes, detaili ma sain, ja nüüd peab mu lihvimismasin ilmselt veel mõne aasta vastu.
Kui just midagi ootamatut ei juhtu.




laupäev, 10. märts 2018

Võõras poeesia

Viimasel ajal lugedes mõnda blogi kus kurdeti kuidas maailm liiga teeb, tekkis veider aisting et asja olemus peaks mulle tuttav olema. Ent ometi lugesin neid kui võõra kultuuri poeesiat, õlakehituse ja segase tundega sisemuses et loetu peaks midagi justkui tähendama, kuid mina ei saa aru. Võõras värk. Mõtlesin selle üle natuke ja taipasin et ... kuigi kunagi kogetud, siis nüüd on tõesti võõras. Kuidagi, millalgi, on lauad pöördunud ja nüüd on mulle probleemiks et mina teen maailmale liiga. Veider.

kolmapäev, 7. märts 2018

Nutt

Põrand kargas näkku. Kuidas see täpselt juhtus, keegi ei näinudki, asjaosaline ise ka ilmselt mitte. Küllap see va vigurvänt Tasakaal, kes nii kui tähelepanu vähegi lõdvemale lased kuhugi minema lipsab, plehku pani ja va tige Gravitatsioon oma võimalust nägi ja kohe tõmbama hakkas. Tõmbas tõmbas, õnneks või õnnetuseks jäi põrand ette ja nii see nägu põrandasse kolksataski. Siis oli hetk vaikust ja siis tuli nutt. Valjult ja vastuvaidlematult, kategooriliselt lõpetades kõik eelnevad tegevused. Nuttu oli hulgaliselt ja palju, kuigi midagi nagu katki ei paistnud olema, ja tõele au andes ega see kolks nüüd nii kõva ka ei olnud. Sai küll lohutatud ja paitatud, aga nutt ei tahtnud lõppeda. Muudkui tuli ja tuli. Paistis isegi et nutt polegi niiväga valu pärast, kui et nagu oleks kurbus valla pääsenud. Nagu oleks uks lahti tehtud ja kurbust voolas sealt nüüd lahinal. Kuidas küll pisikese pooleteist aastase sisse niipalju kurbust on kogunenud. Või oma lühinägelikuses ma ehk arvan et kurbus koguneb, tegelikult kurbus lihtsalt on.

Aga äkki!!
"Oh mis see oli! Keegi nagu jooksis õues! Kas sina nägid ka! Nagu jänes .. või väike kollane orav, portfellid kaenla all! Tõesti ei näinud või! Lähme vaatame!"
Vaatasime siis. Äeee, näitas väike näpp. Jaa jah, polnudki orav, hoopis äeee. Ja mis seal õues kõik veel oli. Nii palju rõõmsaid asju. Nutu lõpp oli äkiline ja kindel, sama kindel kui oli ennem kindel selle lõputus.

Mõtlesin et inimeses, olgu pisikeses või suures, on palju. Kõiksugu asju. Rohkem kui näha on või arvatavasti võiks kogunenud olla. Tuleb ainult uks lahti teha.

reede, 2. märts 2018

Punase rinnaga lind

Üks punase rinnaga lind istus saarepuu paljas võras ja üritas laulda. See ei tulnud tal välja ja tundus ka lind ise sai sellest aru. Ta tammus närviliselt jalalt jalale, kõigutas oma keha küljelt küljele ja siutsus piiksus urises ja plärtsus. Vahetas helikõrgust rütmi ja tämbrit, proovis vilistada ja laksutada, tulutult. Laul ei saanud hoogu üles ega hakanud kõlama. Vaatasin veidi aega linnu ponnistusi ja imestasin et mis see siis nüüd niimoodi. Mõtlesin et kas ta valmistub kevadeks. Et talv otsa pole saanud, aga kevad ju tulekul, vaja hääl lahti laulda. Võibolla, ega ma täpselt tea. Mõtted aga läksid kevade tulekule. Mõtlesin et kuigi aasta on justkui ring ja kus on ringjoone algus kus lõpp pole võimalik öelda, siis kevad tundub justkui algus. Et kõik ärkab ja ringutab justkui unest virgununa. Päeval (suvel) käib töö, õhtul (sügisel) vahitakse niisama roidunult ringi ja talvel magatakse. Et nii päev kui aasta on ringid. Sarnaselt universumi fraktaalse ehitusega, kus üks ja sama muster kordub iga astme võrra suuremas pildis. Et võibolla siis ka inimene ärkab, ringutab, õpib käima ja oma häält lauluks seadma. Siis ta töötab, loob midagi, teenib midagi, kasvatab üles lapsed. Siis venitab roidunult oma kangeks jäänud konte. Ja siis läheb magama.